 |
| Päev 47 Peruu Pisac "Turg" Tänaseks oleme loobunud grupiekskursioonidest ja teinud oma viimased väljasõidud kohalike autojuhtidega, kes on valdavalt olnud ääretult abivalmis ja toredad ning üritanud meie vähesest keeleoskusest vaatamata olusid tutvustada. Grupiga on küll mõnevõrra odavam ja turvalisem, eriti Peruus, kus on taksojuhte, kes inimrööve assisteerivad, aga samas on pildistamine ja seltskonnaga liikumine vähem nauditav. Ei ole lihtne pilti teha, kui 20 inimest korraga bussist välja lastakse, kellegi käsi, pea või nokamüts jääb ikka peale või siis jooksevad linnud, loomad laiali pärast seda, kui esimesed kiiremad bussist on väljunud ja oma klõpsud ära teinud. Igas grupis leidub alati ka üks alfaisane, kes oma pead geisritesse peab toppima või liivadüünist esimesena alla jooksma ning ülejäänutel ei jää muud üle, kui tema jalajälgi pildistada. Cuscost otsustasimegi võtta taksojuhi, kes meid El Valle Sagradosse sõidutas, vähemalt 20 aastat vana tundmatu automargi, turvavöödeta esindajaga. Autojuhi utsitamisel käisime Pisaci incade varemetes turnimas ja pööraselt värvikireval turul, käsitöö mustrite kirevus ja valiku rohkus võttis silme eest virvendama. Turult edasi liikusime läbi suurte mäemürakate vahele jääva rohelise oru Ollantaytambossse (taksojuht muigas iga kord, kui üritasime seda nime öelda), mis on samuti tuntud incade endise elupaigana. Ajapuuduses me selles linnas mäenõlvale varemetesse ronida ei jõudnud. Igasugune füüsiline tegevus kõrgemal kui 2400 meetrit merepinnast võtab väga kiiresti võhmale, kakskümmend sammu incade radadel mõjub nagu 2000 kodupinnasel. Ollantaytambos istusime rongile, mis viis meid Aguas Calientesesse - viimane peatus enne Machu Picchut. |
No comments:
Post a Comment