2011.03.05

Päev 123
Austraalia
"Linnulennul"

Olime teel lennujaama, et Tasmaaniasse lennata.. Mitte ükski austraallane polnud meile Tasmaania kohta hästi öelnud ja parim kirjeldus oli "vaese mehe Uus-Meremaa mitte kõige sümpaatsemate inimestega". Kuna saar sai valitud just loomariigiga tutvumiseks ja eelmisel päeval sai seda piisavalt tehtud (p.s. Tasmaanias ei pidanudki neid väga näha olema), otsustasime, et jätame Tasmaania vahele ja lendame otse Suure korallrahu linna Cairnsi. Lend oli meie õnneks saadaval, pärast 5 tundi lennujaamas passimist astusime lennuki peale.

Hommikul oli ilm olnud Cairnsis ilus, 29 kraadi ja ei ühtegi pilve. Pidi tulema ilus päev, mis kujunes mõnevõrra teistsuguseks. Keset Austraaliat oli mingi madalrõhkkond, millest üle/läbi lennates läksid asjad täitsa hulluks. Sattusime sellisesse turbulentsi, mida oli raske uskuda ja taluda. Enam vähem nagu filmis. Olime justkui ameerika raudteel, raputas nii, et tagumik tõusis istme pealt mitu korda üles ja asju pidi kinni hoidma, et nad ära ei lendaks, sööstsime allapoole, kõhus täielik tühjus. Algas ka juba paanika, inimesed kergelt "ulgusid" (õnneks päris lendu ükski asi lennukis ei läinud). 5 minutit uskumatut hirmu. Liisil olla juba mõte, et kas nüüd ongi kõik, peast läbi käinud. Minu mõte oli, et palju lennuk suudab sellist asja vastu pidada. Iris ei teadnud, kas nutta või naerda. Kihutasime siis allapoole, kuna üleval ei saanud enam lennata, kahe ülemise pilvekihi vahele. Aga ka seal hakkas pilvi vastu tulema, iga 5-10 minuti tagant tegime pöördeid, et proovida mööda sõita. Lõpuks oli kõik pilvi täis ja mida edasi, seda tumedamaks nad läksid. Raputamine jätkus, aga mitte enam niimoodi nagu enne. Maha saades olid stressinaeratused kõigil näol ja hea meel, et ei pidanud nende inimeste asemel, kes tagasi Sydnessy'sse hakkasid lendama, olema. Ühtlasi tekkis kange soov alkoholi osta ja koheselt tarbida.

Taksosse istudes hakkasime juhiga ilmast rääkima ja esimene infokild oli, et tsüklon on võib-olla tulemas. Lõpuks ööbimispaika kohale jõudes oli reception juba suletud ning meile polnud korterivõtit jäetud. Telefonid ei vastanud ja oligi tunne, et peame kuskile sisse murdma. Seda just asjaolu tõttu, et ümberringi 360 kraadi oli äike :). Õnneks peale tunniajalist ootamist saime tuppa sisse (ning ka õlled poest toodud).

Mitä hyvä päivä.

P.S. Ärge meie pärast väga muretsege, kõik kellega me rääkinud oleme, on öelnud, et tsükloni pärast pole väga mõtet pabistada. Cairnsis pidid mäed suurema jama kinni võtma, tuleb lihtsalt toas olla. Tõenäosus on vähemaks ka läinud, hetkel on ca 20%. Aga need äiksehood, mis siin käivad, on ikka muljetavaldavate veekogustega. Nagu Eestis, aga 15 minuti asemel nt kestab 6 -8 tundi. Welcome to low season :)