 |
| Päev 45 Peruu Colca kanjon "Kohutavalt kaunis" Mõnikord on hea, kui ei ole liiga palju lugenud järgmise sihtkoha kohta, kui me oleks teadnud, milline tee meid Colca kanjonisse viib, siis poleks tõenäoliselt julgenud minna. Sõit Arequipa linnast kuristiku servale kondorite vaatepunktini kestis üle nelja tunni. Kurvilistel mägiteedel tuli ületada 4900 meetrit merepinnast, võttis hingeldama küll, aga sõidu haripunktiks sai hoopis viimased 50 kilomeetrit mööda kruusarada. Liialdus oleks seda teed autoteeks nimetada, valdavalt olid meist möödujad neljajalgsetel. Tee, mis enamjaolt poleks vastu tulevat autot mööda mahutanud (autojuht teadis rääkida, et kohati kadus osa tee laiusest viimases maalihkes), kulges mööda oru serva, kust alla vaadata oli kohutavalt ilus, ei mingeid teepiirdeid ega turvatõkkeid, igas kurvis vähemalt üks rist püsti ja parimas kurvis oli võimalik 1200 meetrit otse alla kihutada. Turvavööde kinnitamisest me loobusime. Võideldes hirmuga hoidsime siiski silmad lahti, küüned toolis ja imetlesime Peruu loodust ning kohalikke, möödumas meist eeslitel rahvariietes. Pisikestel kohalikel naistel on värvikad rahvariided ja vahvad kübarad jätkuvalt au sees ja seljas mitte ainult linnatänavatel, vaid ka põldudel rohides ning laamasid ja alpacasid karjatades. Kanjoni põhiatraktsiooniks on sügaviku kohal liuglevad maailma suurimad linnud kondorid, meil õnnestus näha ainsa linnuna kohalikku varblaselist :D Tee, mida mööda me sõitsime, paistab fotol vasakut kätt pisikese tolmureana. |
December 19, 2010
2010.12.17
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Hola globetrotters!
ReplyDeleteNo lõpuks ometi üks pikem selgitus/kirjeldus pildi allkirjaks. No kohe kuidagi ei viitsi te kirjutada. Mul tekib juba kahtlus, et te peate veel alternatiivset blogi, kuhu kõikidel ei olegi juurdepääsu (a'la esimene eesti, teine eesti jne).
Kuidas olete nüüd reisirütmiga kohanenud? Kas uuesti alustades teeksite midagi teistmoodi? Kas kõht on lahti/kinni? Kirjutage!
Kui hästi eesti asjadega kursis olete? Meil on siin nüüd natuke jälle lund sadanud, poed on hullunud jõulupoodlejaid täis. Ja loodetavasti ei toimu mõne nädala pärast totaalset shut-down'i...
Olge tublid,
Ivo
See kirjutamine on raske. Selline iga punkti kohta pikk jutt stiilist ei suuda ma kahjuks kinni pidada. Liisi algatatud fotoblogi on reaalsem, üritame juttu ka nüüd rohkem kirjutada. Aga teist blogi pole, ühegagi on raskusi. Aga proovime ennast parandada.
ReplyDeleteReisirütm on nii enam vähem, võib olla alguses oli natukene kergem, kuna kõik sai jutis tehtud. Kui lõpuks Iquiques sai tempo pealt ära võetud ja logelema hakatud, siis edasi kiirust üles saada on päris keeruline. Kiiremini väsib ära ja tahab tihedamalt puhata. Loodetavasti okeaanias on rahulikum ja asjad rohkem käe-jala juures (LAm-s on kõik vahemaad väga pikad).
Ega vist ei teeks eriti teistmoodi - nende eelduste pealt, mis meil alustades olid. Nüüd on selge, et meil on natukene rohkem aega, kui algselt paistis - oleks olnud rohkem paigal ja liikunud aeglasemalt, ennast vähem kulutades, edasi. Samas ka praeguse tempoga saab hakkama. Sihtkohtade valik on olnud väga hea.
Kõhud olid selle ajani, kui see postitus oli tehtud, normaalsed. Üllatavalt isegi, kuna pole väga toitude/veega ja kohavalikutega eriti piire seadnud. Kunagi ikka see tuleb (ja tuligi ka mõni päev hiljem).
Eesti asjadega kursis eriti pole, alates 15.11 lülitasin enda jaoks eesti inforuumi välja - ei käi uudisteportaalides ega kuskil mujal. Ainus kanal on facebook, kui keegi sinna eesti asjadest postitab..
Tervitused Kolombiast,
Taavi